Järjekordne õppepäev toimus 21. detsembril 2021 meile tuttavas kliinikus. Loengut viis läbi dr Katrin Peterson ning teemaks oli ortopeedia ja traumatoloogia.
Õppepäeva alguses tegime kohe kahooti meie endi teadmistekontrolliks. Küsimused olid väga erinevad: 1) Mitu kaelalüli on kaelkirjakul? (vastus: 7), 2) Mis on inimese kõige pikem luu? (vastus: reieluu). See oli selline hea soojendus, et end teemasse juba vaikselt sisse seada.
Natuke saime ka teada jällegi selle maja ajaloost seoses traumatoloogiaga. Nimelt 10 aastat tagasi oli traumade osakaal selles haiglas väiksem kui praegu. Põhjuseks võib olla see, et inimesi Lõuna-Eestis on vähemaks jäänud või see, et osad lõikused on üle läinud teistesse osakondadesse. Lisaks saime teada, et iga erialaga tegeleb omaala spetsialist (nt kirurg tegeleb oma kitsa erialaga). Põhimõtteliselt ongi nii, et patsient käibki mitme eri spetsialisti juures, mitte ei tegele temaga vaid üks arst. Kui võrrelda vanemate ja nooremate inimeste osakaalu traumatoloogia osakonnas, siis vanemaid inimesi on siin palju rohkem. Noored tulevad, tehakse lõikus ning nad saavad üpriski kiiresti koju tagasi, kuid vanemad inimesed jäävad pikema jälgimise alla.
Edasi näitas doktor meile pilte erinevatest luumurdudest ja rääkis juurde ka ise igasuguseid lugusid, millegi patsiendid on nende juurde tulnud. Lisaks rääkis ta juurde ka igasugu teaduslikki juttu (näiteks, et laste luud kasvavad kiiremini kokku kui täiskasvanu omad). Üks põnev jutt, mis kõrva jäi, oli see, et juhul kui inimene on mingil moel oma sõrmest ilma jäänd (nt kirvega maha raiund), siis küsitakse patsiendilt, et kas ta ka suitsetab ning kui patsient kinnitab, et ta ei ole nõus suitsetamisest loobuma, siis talle sõrmi tagasi ei õmmelda (seda sellepärast, et suitsetamine ahendab veresooni).
Seejärel jagati klass kaheks ning mõlemale grupile anti igasugused erinevad plaadid ning meie ülesandeks jäi arvata, kuhu mingi plaat käib.
Edasi rääkisime põletustest. Põletusastmed: 1. astme puhul - punetus, kerge turse, nahk ise terve, 2. astme puhul - tekib vill (eraldi veel 2.a ja 2.b), 3. astme puhul - põletus on sügavam, kogu naha ulatuses kahjustus, närvilõpmed hävinud - põletus pole valus (üks väheseid kohti, kus saab öelda, et mida valusam, seda parem), 4. astme puhul - nahk sisuliselt söestunud juba. Saime näha ka võrdluseks pilte erinevatest põletustest. Väga harva, kui põletus hõlmab väga väga suurt osa kehast, siis võib juhtuda ka olukord, kui arstid otsustavad, et siin enam midagi teha ei saaks ning panevadki patsiendile tugevad valuvaigistid peale, panevad inimese narkoosi alla ning lasevad tal rahulikul surra (rääkis nt juhtumist, kus üks vanem naine oli kukkunud saunas olevasse kuumavee anumasse).
Lisaks põletustele on olemas ka külmakahjustused. Kõige tüüpilisemad on juhtumid, kui patsient on purjus peaga hange magama jäänud või näiteks mõnel vanemal inimesel on olnud terviserike ja selle tagajärjel hange jäänud. Ka külmumisel on oma astmed: 1. aste - nahk sinine; 2. aste - nahale tekivad vesivillid; 3. aste - tekivad verise sisuga villid; 4. aste - jäse on täielikult kahjustunud (silmaga vaadates musta värvi). Selleks, et me paremini aru saaksime, näitas õppejõud meile ka pilte erinevatest külmakahjustustest.
Täitsa õppepäeva lõpus vaatasime röntgenpilte, kus oli juba kirurg oma töö teinud ning plaadid olid juba luudel ja liigestel küljes. Veel enne kui me lõpetasime, tutvustati meile ka erinevaid kipse ning mõned vabatahtlikud said ka omal käel kipsi panemist harjutada.
Minu jaoks oli see kindlasti üks põnevamaid õppepäevasid, sest hästi palju oli sellist elulist juttu ka juures ning õppejõud rääkis lisaks veel erinevaid huvitavaid lugusid, kuidas keegi on mingisuguse luumurruga haiglasse sattunud. Lisaks saime ka omal käel harjutada nii kipsi panemist kui ka arvata ära plaatide asukohti.
Kokkuvõtteks väga huvitav ja praktiline loeng.
Postituse eest vastutab Karet.
Kommentaarid
Postita kommentaar